Vanimad teadaolevad sõjad on seotud muistse vabadusvõitlusega Sakala maakonnas 1211. aasta suvel. Siis saabusid esimesed ristisõdijad eesotsas piiskopi venna Theodericu, Caupo liivlastega ja Bertold Võnnust koos lätlastega ning rüüstasid ümbruskonna külasid. 

1215. aastal aprilli-mai vahetusel korraldasid riialased rüüsteretke Lembitu kihelkonda. Piirasid Lehola linnust ja panid linnuse põlema. Eestlased olid sunnitud alistuma. Eestlased ristiti preestrite Otto ja Stric poolt. Ristiti ka Lembit. Algul võeti linnuse vanemad kaasa aga hiljem vabastati, samas kui nende pojad olid pantvangideks jäetud. 

Madisepäeval, 21. septembril 1217. aastal toimus Suure-Jaani kihelkonna mail vabadusvõitluse otsustav lahing, kus Lembit oli koondanud kokku 6000 meest ja ootas abi ka Novgorodi kuningatelt, mis aga ei tulnudki. 
Ristisõdijad said abi ootamisest teada ja kiirustasid, et  venelastest ette jõuda. Eestlaste vastu tulid krahv Albert, meister Volquin, abt Bernard Daugavgrivast, praost Johannes, ning Caupo. Selles lahingus tapeti eestlaste tuntuim vanem Lembit ristisõdija Veko Roboami venna poolt, kes võttis ka tema riided. Lembitu pea viidi kaasa Liivimaale. Langesid ka teised Sakala vanemad Wottele ning Maniwalde. Ka vastaspool kaotas palju: hukkus Caupo, kes maeti ülistuste saatel Liivimaale Krimuldasse. Peale lahingut jätkasid ristisõdalased rüüstamisi ümbruskonnas. Nende käest tuli rahu paluma Lembitu vend Unnepewe. Sakslased olid selle ettepanekuga nõus, kuna eestlased olid nõus ennast ristida laskma. 
29. jaanuaril 1223 algas Viljandis suur orduvastane ülestõus, mis levis ka teistesse maakondadesse. Ülestõus lämmatati, vallutajad jagasid omavahel maakonnad ära. Eestlasi enam linnustesse ei lubatud, kuna nad olid truudusetud.
Muistse vabadusvõitluse käigus (1211-1223) hävitasid võõrvallutajad kihelkonnas palju külasid ja nende elanikke. Hiljem tekkisid uued külad uutesse kohtadesse, mõned ka taastati.
.....................................................................................................................

Aastatel 1700-1721 toimus põhjasõda, millele oli eelnenud näljaaeg. Esimesed sõjasündmused tabasid Suure-Jaani kihelkonda 1703. a., mil venelased põletasid maha kiriku ja laastasid kihelkonda. Loomad võeti röövsaagiks, hooned koos viljaga põletati, inimesi viidi vangidena kaasa. 1710. a. puhkes jällegi katk. Arvatakse, et neil aastail suri kihelkonnas katku 1439 inimest. Õnneks pidev asustus ei katkenud.
Põhjasõda lõppes alles 1721. a. sõlmitud Uusi- Kaupunki rahuga. Selle järgi läks Eestimaa seaduslikult Vene tsaaririigi koosseisu. 
 
 

Muistne vabadusvõitlus

Esimesed sõjasündmused tabasid Suure-Jaani alasid 1211. aasta suvel. Henriku "Liivimaa kroonikas" kirjutatakse selle kohta: "...Ja ristisõdijad, tõustes, koos sõjateenistuse vendadega, ja Theoderic, piiskopi vend, ja Caupo koos kõigi liivlastega ja Bertold Võnnust koos lätlastega, kogudes Metsepoles suure sõjaväe, lükkusid edasi mere äärde ja läksid kolme päeva tee piki randa ja pöörates seejärel sakalaste maakonna suunas, läksid kolm päeva edasi kõige viletsamat teed pidi mööda metsi ja soid ja nende hobused nõrkesid teel ja peaaegu sada neist kukkus maha ja lõppes, ja lõpuks seitsmendal päeval jõudsid nad külade juurde ja jagunesid mööda kogu maad laiali ja tapsid mehed, keda nad leidsid ja võttes kõik poisikesed ja tütarlapsed kinni, ajasid hobused ja kariloomad kokku. Lembitu küla juurde, kus oli olnud maja, see on nende kogunemiskoht, ja järgmisel päeval saatsid nad liivlasi ja lätlasi metsade pimedaisse pelgupaikadesse, kus eestlased ennast varjates peidus olid, ja nad leidsid õige palju mehi ja naisi ning vedades nad metsast välja koos kogu varaga ja lüües mehed maha, viisid muu maja juurde. ...Kolmandal päeval läksid vapramad sõjaväe hulgast üle Navesti jõe, laastasid kogu selle maakonna, mida nimetatakse Nurmegundeks, ja pistes kõik külad põlema ning tappes mehed võtsid naised ja hobused ja kariloomad kaasa ja jõudsid kuni Järvamaani välja. Tulles öösel tagasi ja korraldades mängu suure kisaga ja kilpide tagumisega, süütasid nad järgmisel päeval linnuse ja minnes teist teed tagasi ja jagades kogu röövsaagi võrdselt endi vahel, pöördusid rõõmuga Liivimaale tagasi." 

1215. a. pärast paastu aprilli lõpul või mai algul, korraldasid riialased rüüsteretke Lembitu kihelkonda. Piirasid Lehola linnust ja panid linnuse põlema. Eestlased olid sunnitud alistuma ja laskma end ristida. 

Sellest on kirjutatud Henriku "Liivimaa kroonikas": "Ja riialased minnes koos sõjateenistuse vendadega, kutsuvad endaga kaasa liivlasi ja lätlasi ja liiguvad edasi Sakalasse, jättes selja taha Viljandi linnuse ja rüüstates kogu maa ümberringi, kogunevad nad lõpuks ootamatult Lembitu linnuse juurde, mida kutsutakse Leole. Eestlased aga, kes olid linnuses, astuvad esimestele tulijatele julgesti vastu ja ajavad neile hirmu peale. Kuid need kogunenud ühte, ootavad omade tuleku ära ning järgmisel ja kolmandal päeval linnust rüüstades kannavad nad valli kohale kokku puuriida ja panevad tule otsa ja süütavad valli, mis oli palkidest ja mullast kokku pandud ja tuli, tõustes järk järgult, läheneb kindlustusele üleval. Siis linnuses olijad, nähes, et tuli hävitab valli, ja kartes, et seeläbi linnus vallutatakse, lubavad raha, et nad linnuse alt lahkujaid. Sakalased aga kinnitavad, et nad ei nõua neilt midagi muud kui et nad ristitaks ja tõelise rahuloojaga lepitatuina saaksid nende vendadeks nn selles ajalikus ilmas kui ka tulevases. Seda jälestades nad kardavad ennast neile kätte anda. Kuid liivlased ja lätlased koos kogu sõjaväega suurendavad tuld ja ähvardavad mahapõletamise ja tapmisega. Kui aga vall oli juba hävitatud, löövad nad kartma, et nad tapetakse, hakkavad härdasti armu paluma, tulevad linnusest välja, tõotavad endid ristida lasta. Kohal on preestrid Johannes Stric ja sõjateenistuse vendade preester Otto. Ristitakse kõige truudusetum Lembitu koos kõigi teistega, niihästi naiste kui ka laste ja meestega, kes olid linnuses, nad lubavad igavese ustavusega ristiusu õigustest kinni pidada. Selle lubaduse murdsid nad siiski hiljemini oma äraandlikkuse riugastega. Vahepeal sõjavägi, tungides linnusesse ja röövides kogu vara, viies välja hobused ja härjad koos kõigi kariloomadega ja võttes palju saaki ja jagades omavahel, pöördis rõõmuga tagasi Liivimaale, viies endaga kaasa selle linnuse vanemad, Lembitu koos teistega, kes lasti omale maale tagasi, kui nad olid oma pojad pantvangideks andnud. Ja kõik kiitsid issandat, kes imelisel viisil oli linnuse nende kätte andnud ilma ambude või kiviheitemasinate rünnakuteta. Ja Kristuse nimi jõudis ka teiste maakondadeni."

Vabadusvõitluse otsustav lahing toimus Põhja-Sakalas Suure-Jaani kihelkonna mail madisepäeval, 21. septembril 1217. aastal. Lembitu oli koondanud kokku 6000 meest enamikust muinas-Eesti maakondadest. Lahing lõppes eestlaste malevale traagiliselt, langes ka vanem Lembitu. Henriku "Liivimaa kroonikas" kirjeldatakse seda järgmiselt: "Kuid Novgorodi suurkuningas Mislawe oli sel ajal ära läinud et võidelda Ungari kuninga vastu Galntsia kuningriigi pärast, olles jätnud uue kuninga oma aujärjele Novgorodis. See läkitas oma saadikud Eestimaale ja lubas tulla suure sõjaväega ühes kuningas Woldemari ja õige paljude teiste kuningatega. Ja eestlased said rõõmsaks ja saatsid üle kogu Eestimaa ja kogusid väga suure ning tugeva sõjaväe. Ja nad asusid Navesti äärde Sakalas. Nende pealik ning vanem Lembit kutsus kokku kõiki kõigist maakondadest. Ja tulid nende juurde nn ridalased kui harjulased nii virulased kui revalased järvalased ja sakalased. Ja neid oli kuus tuhat, kes kõik ootasid venelaste kuningate saabumist viisteist päeva Sakalas. Kuuldes nende kogunemisest, tõusid riialased ja tõttasid kiiresti nende vastu, ihaldades venelastest ette jõuda. Ja nendega läks krahv Albert oma rüütlite ja sulastega, sõjateenistuse meister Volquin oma vendadega, abt Bernard Daugavgrivast, praost Johannes, liivlased ja lätlased samuti ka üliustav Caupo, kes kunagi ei jäänud eemale issanda võitlustest ega sõjakäikudest. Nad kõik tulid Sakala lähedusse, kus on sõjaväe palvetamise ja läbirääkimiste koht ja neid oli ligi kolm tuhat valitud meest. Ja nad seadsid sakalased keskmisele teele, liivlased aga panid paremale, lätlastele aga andsid vasempoolse tee. Ja teisi saatsid nad küladesse, kes, võtnud mõned inimesed kinni, said neilt teada sõjaväe suuruse, ühtlasi ka, et see on juba vastu tulemas ja võitlemiseks valmis. Seda kuulnud lükkusid nad ettevaatlikult ja heas korras edasi ja jõudsid ohtu saabumisel Viljandi linnuse juurde, kus öösel puhkasid ja pidanud sealsamas missatalituse, läksid nad apostel Matteuse päeval vaenlastele vastu. Ja nad leidsid et need on kõrvale pööranud teise kohta, neile otsekohe järgnedes ja nähes neid võitlemiseks valmis äkki vastaspoolelt metsadest esile tulevat, läksid nende poole, ja sakslased võitlesid keskmisel teel, kus oli nende suurem ning tugevam salk. Ühed nendest ratsa, teised jala oma lahingukorras pikkamööda edasi minnes, läksid nende keskkohalt läbi ja murdes nende lahingurivi, ajasid nad põgenema. Ka lätlased võideldes vasakul tiival, ründasid julgesti koos sakalastega oma vastaseid nende vastu oli seatud sakalased ühes Lembitu ja oma muude vanematega. Haavates paljusid lätlaste hulgast ja mõningaid tappes ja vapralt võideldes, panid nad kaua vastu. Kuid nähes, et sakslased olid keskmise väesalga põgenema pööranud pöörasid nad ka ise selja. Ja lätlased ajasid neid taga ja tapsid neist paljud ning muud põgenesid. Ja Veko, Roboami vend tundis Lembitu ära ja ajas teda taga ja tappis ta, võttes ta riided, teised aga, võttes tema pea maha, viisid endaga kaasa Liivimaale. Ja langesid seal ka teised Sakala vanemad Wottele, Maniwalde koos õige paljude teistega. Liivlased aga, kes olid seatud paremale, nähes eestlaste odasid julmalt enda peale lendamas, põikasid kõrvale sakalaste juurde ja ajasid koos nendega põgenejaid taga. Kuid eestlased kes olid tulnud nende vastu, tungisid kallale mõningaile meie omadest, kes olid taga järele tulemas; ent need lõid nad mehiselt tagasi ja ajasid nemadki põgenema. Ja pärast seda, kui kõik eestlased on pööratud põgenema, jälitasid neid liivlased ja lätlased ja saksid ja tapsid nende hulgast mööda metsi, nii et peaaegu said arvu tuhat täis, igatahes arvutult, keda nad mööda metsi ja soid ei suutnud kokku lugeda, ja võtsid neilt ligi kaks tuhat hobust ära ja võtsid kõik nende sõjariistad ja saagi ning jagasid järgmisel päeval kõik röövitu võrdselt omavahel. Caupo aga, odaga mõlemast küljest läbi pistetud, usukindlalt issanda kannatust meenutades ja võtnud issanda ihu sakramente, heitis siiralt ristiusku tunnistades hinge, olles enne seda jaotanud oma vara kõigile Liivimaal rajatud kirikuile. Ja leinasid teda niihästi krahv Albert kui abt ja kõik, kes olid nendega. Ja ta keha põletati, luud aga viidi Liivimaale ja maeti Krimuldasse. Pärast lahingut aga läks sõjavägi edasi Navesti äärde Lembitu külasse; ja olles seal paigal kolm päeva, saatsid nad liivlasi ja lätlasi kõiki kihelkondi ümbruskonnas riisuma ja põletama. Ja nende juurde tuli Lembitu vend Õnnepäev koos teistega, kes olid alles jäänud paludes endise rahu uuendamist. Ja sakalased ütlesid neile: "Et te vastuvõetud püha ristimise sakramendid ära põlgasite ja Kristuse usku paganate ja venelaste nõuandel rüvetasite, selle eest on issand teid löönud. Nüüd siis pöörduge ustavalt Kristuse juurde tagasi ja me võtame teid edaspidi oma vennaliku armastuse osasaamisse. Ja neile meeldis. Ja pärast pantvangide vastuvõtmist anti neile juba teistkordselt rahu, et nad kõigist ristiusu kohustustest ustavalt kinni peaksid. See toimunud, pöördus sõjavägi kogu oma saagiga Liivimaale tagasi ja kiitsid neile jumalast antud nii kuulsusrikka võidu eest issandat, kes on kiidetud igavesti."

29. jaanuaril 1223 algas Viljandis suur orduvastane ülestõus, mis levis ka teistesse maakondadesse. Henriku "Liivimaa kroonika" kirjutab sellest: "Sakalased aga, kes elasid sõjateenistuse vendadega üheskoos Viljandi linnuses, suutmata enam varjata oma südamete salakavalaid mõtteid nendesamade sõjateenistuse vendade vastu, jooksid kõik oma mõõkade ja odade ja kilpidega kokku ja, võttes kinni mõned vendadest ja nende sulased ja saksa kaupmehed tapsid nad ... Sest tapnud vennad ja sulased ja kõik sakalased kes olid linnuse õuel, kogunevad nad kiriku juurde, himustades mitte palvetamist, vaid verevalamist, soovides mitte missa sakramente, vaid ihaldades Jeesus Kristuse rahu häirida, tuues nimelt endaga kaasa Kaini ülekohtu. Niisiis hõivavad nad kiriku ukse ja asuvad selle ümber, piiravad oma sõjariistadega relvastamata vendi, ja et neid hõlpsamini saaksid välja kutsuda, tõotavad nad neile rahu, andnud salakavalalt kätt. Esimesena läks nende juurde välja, truudusetuid liialt usaldades, Mauritius, kes oli olnud nende foogt, nad tapavad ta, sööstes talle kohe kallale. Seetõttu muud valmistavad end kaitsma, olles kohkunud kindlast asjast, aga kui oli pikalt viivitatud ja lõpuks vannutud rahu, väljuvad nad ükshaaval nende juurde. äraandjad, võttes nad kohe kinni, panevad jalapakkudesse ja ahelatesse ja, röövides kogu nende vara ja raha ja hobused jagavad omavahel. Ja tapetute kehad heidavad nad mööda välju koertele järada, pannes, nagu on kirjutatud su sulaste korjused taevalindudele söögiks ja su vagade liha metselajaile, nad on valanud nende vere kui vee ja ep olnud mahamatjat. Mõned nendest läksid ka teise linnusesse, mis oli Navesti ääres, ja käskisid seal sedasama teha ja tapjaid teel oma preestri koos teistega. korda saatnud nn nurjatu teo, saatsid Viljandi vanemad samal päeval Otepääle, soovitades neile, et ka need teeküsijaid samuti. Ja tartlastele saatsid nad märgiks verest korpas mõõku, millega nad olid sakalasi tapnud ja nende hobuseid ja riideid. Ja need kõik võtsid rõõmustades selle sõna vastu ja sööstes sõjateenistuse vendadele kallale, sidusid nad kinni ja tapsid Johannese, kes oli olnud nende foogt ja kõik nende sulased..." "Siis läks sõna välja üle kogu Eestimaa ja Saaremaa, et nad võitleksid taanlaste ja sakalaste vastu. Ja nad heitsid kristlase nime välja kogu oma maa piiridest. Venelasi aga nn Novgorodist kui Pihkvast kutsusid nad endile appi, kinnitades nendega rahu ja paigutades mõned neist Tartusse, mõned Viljandisse ja teised teistesse linnustesse, et võidelda sakalaste ja ladinlaste ja kõigi kristlaste vastu... . Siis puhkesid sõjad uuesti kõigis Eestimaa rajades. Siis tõusid kohe kõik kiriku mehed s.o. vasallid ja kutsusid oma liivlastest ja lätlastest kokku sõjaväe koos riialastest ja sõjateenistuse vendadega ja läksid Sakalasse ja ilmusid hommiku saabumisel Viljandi linnuse lähedale, ja eestlased tulid välja ja võitlesid nendega kuni kolmanda tunnini, ja nad pöördusid nendest ära, jaotades sõjaväe kõigisse küladesse, ja riisusid maad võttes vangi ja tappes, keda nad leidsid, ja nad tulid kogu sõjaväega kokku linnuse juurde, mis on Navesti ääres, ja sõdisid nendega kolm päeva ja teised läksid üle Navesti, rüüstates ja põletades kogu Nurmegunde ja tapsid seal õige paljusid ja tulles omade juurde, pöördusid nad kogu sõjaväega tagasi Liivimaale; ja nad raiusid kõigil meestel, keda nad vangi olid võtnud, pea maha, et oleks kätte makstud neile kahekeelsetele ja truudusetuile paganarahvastele, ja jagades saaki, kiitsid nad teda, kes alati on kiidetud." Pidanud palvetuste ja läbirääkimiste piduliku talituse, tõttavad nad Eestimaale ja ründavad jälle, juba teist korda, Viljandi linnust, mille kümne aasta eest, tegelikult 12 aasta eest, kevadel 1211 a. sakalased olid vallutanud ja ristiusule alistanud; nad ehitavad väiksemaid masinaid ja paterelle, püstitavad väga tugeva ja kõrge puutorni, mille nad lükkavad edasi kuni kraavini, et nad saaksid linnuse alt läbi kaevata; kuid neid takistavad õige suurel määral nende ammukütid, kes olid linnuses, sest neil oli linnuses õige rohkesti sõjateenistuse vendade ambe kristlaste ambude ja paterellide vastu ja nad ehitasid paterelle ja masinaid kristlaste masinate vastu, võideldes vastastikku hulga päevi. Sest linnuse piiramine algas augustis Peetruse ahelate päeval 1. augustil 1223 a. ja õndsa neitsi taevaminemise päeval Rukkimaarjapäeval, 15. augustil 1223 a. andsid nad nõrkedes alla. Kuna oli nimelt suur kuumus ja linnuses oli hulk inimesi ja karja ja nad juba nõrkesid näljast ja janust, puhkes suur taud tapetute tohutu leha tõttu linnuses ja inimesed hakkasid haigestuma ja surema ja kes olid veel ellu jäänud, suutmata end kaitsta, andsid ennast ja kogu oma vara kristlaste kätte... ` Ja kui rahu oli kõiges uuendatud läksid kristlased tagasi linnusesse ja võttes kõik ära, mis linnuses oli, ning ajades hobused ja karja välja, jagasid võrdselt omavahel ning lubasid inimestel ära minna oma küladesse ning saagi jaganud läksid nad edasi teise linnuse juurde, mis on Navesti ääres, minnes neile samuti sõjaga kallale. Ent need, kartes oma linnuse vallutamist ja taude ja suremisi, nagu olid olnud eelmises linnuses, ja samasuguseid hädasid, andsid endid nii ruttu kui võimalik kristlaste kätte, anudes paljast elu ja vabadust ja jättes kogu oma vara sõjaväe kätte. Ja kristlased annetasid neile elu ja vabaduse ja saatsid nad nende küladesse, võtnud kogu suure saagi ja hobused ja härjad ja kõik mis linnuses oli. Ja ülistades jumalat kahe linnuse äravõtmise ja selle nurjatu hõimu taasalistamise pärast, pöördusid nad suure rõõmuga tagasi Liivimaale."

Pärast ülestõusu lämmatamist ja maa taasalistamist jagasid vallutajad omavahel maakonnad ära. Kroonikas on öeldud: "Ja sõjateenistuse vennad leppisid kokku nende piiskoppidega ja kiriku meestega ja kõigi riialastega Riia alla kuuluvate Eestimaa maakondade jagamise üle. See toimus 22- 24. juulil 1224 a. Ja nad andsid piiskop Hermannile Ugandi selle kihelkondadega, sõjateenistuse vennad aga said Sakala liisuga oma osaks, ja õndsa Maarja kirikule Riias ja Riia piiskopile määrasid nad Mereäärse maa Läänemaa seitsme kihelkonnaga."

Pärast maade jagamist hakkasid piiskopid andma maid vasallidele lääniks. Eestlasi enam linnustesse ei lubatud, kuna nad oli truudusetud. "sõjateenistuse vennad aga läksid ära Sakalasse ja hakkasid Viljandi linnust vallates seda väga tugevasti ehitama. Ja pannes preestrid kirikuisse, määrasid nad neile küllaldased sissetulekud niihästi viljas kui põldudena ja võtsid eestlastelt kümnist... Kuid jagades ka Vaiga, andsid nad poole Ugandi külge ja teise poole koos Sakala ja Normegunda ja Mochaga pidasid endale." Muistse vabadusvõitluse käigus 1211-1223 a. hävitasid võõrvallutajad kihelkonnas palju külasid ja nende elanikke. Hiljem tekkisid uued külad uutesse kohtadesse, mõned ka taastati. Mõni küla, kus oli elatud pidevalt, likvideeriti seoses mõisa rajamisega, näiteks Olustvere. Mõne vana küla kohale tekkis uus asula, näiteks Suure-Jaani. Põhja-Sakala kihelkond kuulus 13.-16. sajandil Viljandi komtuurkonda. Tema keskaegne nimi oli Walle Valula küla järgi. Seda on esmakordselt mainitud 1428. aastal.17. sajandil hakati kihelkonda nimetama kiriku kaitsepühaku Johannese järgi Suure-Jaaniks Gross Sankt Johannis.
 
 

Iseseisvuse teel

Suurriigid läksid omavahel tülli, mille tulemusena puhkes Esimene maailmasõda. Majandus laostus. Külvipind vähenes, toodang läks rindele. Talumehi mobiliseeriti sõtta. Rahvas muutus rahulolematuks.

Rinne nihkus Liivimaale ja Suure-Jaani jäi üsna selle lähedale. Siinsete teede kaudu taandusid Vene väed. Laostunud ja distsipliinita väeosad võtsid teeäärsetest taludest kõike, mis võtta andis. Navesti mõisast võeti 30 noort tõuhobust. Olustvere mõisa toodud laatsareti personal tahtis mõisa maha põletada, kohalikel elanikel õnnestus see ära hoida. Samal ajal jättis sõjavägi ühtteist ka maha: Lahmusele 60-70 nuumhärga, Suure-Jaani alevisse aga palju apteegitarbeid. Kuna politsei ei suutnud korda pidada, koondusid mehed nn. Kütiseltsiks. 1917. a. algas kogu kihelkonnas salajane kihutustöö omakaitse korraldamiseks. Sama aasta detsembrikuus hakkasid töörahva nõukogud mõisaid üle võtma, moodustati punakaardisalku. Kõik see ei kestnud kaua. 24. veebruaril 1918. a. kuulutati välja Eesti Vabariik. Saksa väed olid nüüd Eestis kui okupatsiooniväed. Teatud väegrupp oli ka Suure-Jaanis. Sügisel selgus, et Saksamaa oli Esimese maailmasõja kaotanud ja novembris lahkusid sakslased ka Suure-Jaanist. Saksa okupatsioon oli lõppenud.

1918- 1920. a. toimus Eesti Vabadussõda. Eesti väed võitlesid Punaarmee ja Landesveeri vastu. 2. veebruaril 1920. a. sõlmiti Tartu rahu. Eesti rahvas saavutas iseseisvuse. Langenute mälestuseks otsustati ka Suure-Jaanis püstitada mälestussammas. Raha saadi pidude sissetulekutest ja annetustena. Sooviti, et mälestussambal oleks kujutatud muinasvanem Lembitu. Töö telliti Amandus Adamsonilt ja mälestusmärk avati 24. juunil 1926. a. Monumendi ümber pidid olema tahvlid 75 suurejaanilase nimedega, kes langesid Vabadussõja lahingutes. Kahjuks jäi see töö pooleli.

1920. a. võeti vastu Eesti Vabariigi põhiseadus ja valiti Riigikogu. Maareform viidi ellu aastatel 1920-1929. Senised mõisad riigistati ja maa jagati rahvale. Maareform viidi läbi ka Suure-Jaani kihelkonnas. Olustvere, Sürgavere, Lahmuse ja Lõhavere mõisahooned läksid koolidele. Kehtestati emakeelne õpetus. Kujunes 6-klassiline tasuta kohustuslik algkool.

17. juunil. 1940. a. NL väed okupeerisid Eesti. Lõppes Eesti iseseisvus, võimule tulid kommunistid. Augustis võeti Eesti NSV vastu NSV Liidu koosseisu.

20. augustil 1991. a. võttis Eesti Vabariigi kõrgeim võimuorgan vastu Eesti taasiseseisvumise otsuse.