Vasall oli maaisandale, oma senjöörile ustavusvande andnud sõjamees. Vasall ehk läänimees sai senjöörilt kestvaks kasutamiseks lääni maavaldus, vallasvara või muu tuluallikas. Vastutasuks oli vasalli truudus fidelitasu senjöörile, s.o. lääniteenistus, kohustus teenida senjööri sõjaväes. Teiseks vastutasuks oli sõnakuulmine obedientia, s.o. vasalli alluvus senjööri kohtuvõimule.

Liivimaa vasalkond komplekteerus peamiselt ilmalike ja vaimulike suurfeodaalide teenistuslastest. Nende hulka sulas ka segase mineviku ja päritoluga mitteaadlikest seiklejaid, linnakodanikke, aadlisoost feodaale, kaupmehi. Linnakodanik võis vallata rüütlilääni juhul, kui ta suutis kanda lääniteenitust ning elas rüütlikohaselt, ei tegelnud käsitöö ega kaubandusega. Kuigi vasallisuguvõsade päritolu polnud kaugeltki alati rüütellik, kujunes vasallkond vasalliseisuseks ja omandas järjest enam sünniaadli iseloomu. Vasallide hulka sulas ka eestlasi, kes 13.-14. sajandil tundsid end eestlastena, kuigi neile oli pandud kristlik eesnimi. 15.-16. sajandil tekkis eestlastest väikefeodaale eelkõige ordu alal. Need olid sõjateenistuskohustust kandvad vabatalupojad. Neil ei olnud sõltuvaid talupoegi, nad tegid ise oma tööd. Nendega suurendas ordu oma sõjajõude. Eestlastest sõjateenistuslasi kasutati veel 16.-17. sajandi vahetuselgi. Neid oli ka Viljandimaalt, näiteks Puiatust Marcus Pujecki, kellel oli 31/2 adramaad ja oma vapi kandmise õigus. 14. sajandil hakkas nimetus "vasall" nihkuma tagaplaanile, selle asemel tulid "rüütlid" ja "kannupoisid". Vasalkonnast kujunes rüütliseisus. 15. sajandi lõpul hakati seda aadliks nimetama. Piiskopkondades hakkasid tekkima rüütetelkonnad, kuid rüütelkondade peamehi on mainitud alles 16. sajandil. Liivimaa aadel sai ühtse rüütelkonna eesotsas rüütelkonna peamehega 16. sajandi lõpul. Palju muudatusi feodaalide suhtes tegid liivi sõda ja sellele järgnenud Poola-Rootsi sõda. Läänivaldused olid mitmes suuruses. Kihelkonnasuurused läänid hõlmasid mitusada adramaad. Mõned läänid olid hoopis väikesed, 2-3 adramaa suurused talud.

Juba 13. sajandil hakati pärandama vasallilääni isalt pojale, seda peamiselt piiskoppide valdustes. Ordu alal valitses veel 15- 16. sajandil laiendamata pärimisõigusega vasallilään. Läänistamata alad domeenid olid maaisanda haldamisel ja majandamisel. Need jagati haldus-ja majanduspiirkondadeks, mida nimetati ametkondadeks. Ametkonna keskuseks oli ametimõis, millel oli oma majapidamine, põllud ja kari. Seal koguti talupoegadelt makse ja andameid. Ametkonnad olid suured üksused, mis võisid hõlmata mitu kihelkonda. Vasallimõisad ei jagunenud kunagi ametkondadeks, ka ei tuntud seal vakusteks jagunemist. 16. sajandil hoogustus läänistamine kogu Liivimaal. Ordu alal arenes ka mõnede teokohustuste jagamisel. Ka tema talu oli vabastatud osast tavalistest koormistest. Kiltrid olid suuremates mõisates teoliste järelevaatajad. Mõisateenijate hulka kuulusid ka põlluvälja-, metsa-, heinamaa-ja piirivahid ning rehepapid. Vahtidena töötasid mõisamaal elavad vabadikud. 

Talupojad koormati 13. sajandil kahesuguse maksuga: kümnise ja kindlamääralise hinnusega. Kümnise all mõeldi tollal eeskätt regulaarse andami võtmise õigust. Seda õigust realiseeriti kahel viisil: päiva suurusega hinnuse census või igal aastal uuesti määratava suurusega kümnise decima näol. Eestlaste koormistes oli kõige suurem ja olulisem viljaandam. See jäi tähtsaimaks koormiseks 16. sajandi teise pooleni, kohati kauemgi. Kuid viljaga tuli tasuda ka muid makse. Kümnist nõuti ka muudelt saadustelt, nagu karjalt ja karja juurdekasvult. Lambakümnist tuli anda talledes. Nõuti võid, juustu, kala, herneid, humalaid, heina, puid, ehitusmaterjali, sütt jm. 16. sajandi esimesel poolel lisandus rahamaks. See kasvas üle raharendiks, kuid ei muutunud valitsevaks. Sellele töötas vastu kaks tendentsi. Esiteks - üha hoogustuv maade üleminek eravaldusse eramõisates oli kurss teoorjuslikule mõisamajandusele ja teiseks - rahamaksudel oli eesti talupoegade feodaalkoormiste hulgas kõrvaline tähtsus.

Teokoormis oli kindel arv tööpäevi nädalas, neile lisandusid igasugused abiteod, talgud, voorikohustused jne. Koormiste hulka kuulusid ka sõjalised kohustused. Eriti ränk oli linnuste ehitamine Viljandi, Karksi, Tarvastu jt. Kirikukoormised olid lisamaksud kirikutalituste eest: matmise, ristimise, laulatamise ja armulaual käimise eest. Näiteks: üks matus - üks veis. 

Mõis on olnud eesti rahva elus sajandeid palju tähenduslik, see on mitmeti vorminud tema elulaadi ning vaimumaailmagi. Mõis põhjustas ebaõiglust, majanduslikku sundi ja sotsiaalset survet, pidurdas rahva vaba arengut ja eneseväljendust. Teiselt poolt aga sümboliseerisid seda eesti teosulaste või mõisatööliste higi ja vaevaga ülesharitud mõisapõllud, korrashoitud tallid, karjalaudad, majandushoovid ning puu-ja juurviljaaiad. Mõisate kaudu jõudis palju edasiviivat uute kultuuride, sortide, tõugude, teadmiste ning töövõtete näol ka talu põllule, lauta, tarre ja lauale. Mõisal oli teatud põhimõtetel ehitatud asula, nn. mõisasüda. See hõlmas tavaliselt härrastemaja, seda ümbritseva pargi ja sissesõidupuiesteega ning kõrvalhoonestikuga, sealhulgas tõllakuuri ja hobusetalli, sepapaja, aitade, veski, sageli ka viina- või õlleköögiga, hiljem piiritusevabriku. Mõisaansamblisse kuulusid ka mõisasüdame piiril asuvad karjalaudad ja tööliselamud. Sellist tüüpilist mõisa näeme veel praegugi Olustveres.

Riigimõisad olid Vastemõisa ja Reegoldi. Riigimõisa ülesandeks oli põllupidajate varustamine seemnevilja ja tõuloomadega, katsete korraldamine ja praktiliste teadmiste andmine. Esmakordselt on Vastemõisa mainitud ordumõisana 1559. a. NIENHAVE. Vastemõisa kuulus Viljandi komtuurkonna alla, maksustades talurahvast ja kasutades seda mõisapõldudel. 1560. a. hävitasid venelased Vastemõisa. Poola ajal kroonumõisaks jäänud mõisamajapidamine oli kihelkonna üks suuremaid. Reegoldi sai 1624. a. läänivalduseks Jacob de la GARDIE sõjaliste teenete eest. Hiljem jäi see kroonumõisaks.

Ülejäänud Suure-Jaani kihelkonna mõisad olid era- ehk rüütlimõisad. Viimased olid vabad maamaksust, otsestest maksudest ja majutuskohustustest. Need maksid vaid kohalikke makse. Neil mõisatel oli ka eriõigusi - viinapõletamine ja õllekeetmine ning õigus müüa viina, õlut ja toiduaineid, asutada ja pidada mõisa maa-alal kõrtsi. Paljudel mõisatel olid karjamõisad. Karjamõis oli peamõisa maadele rajatud ja sellega majanduslikult ühenduses olev väike mõis, kus harilikult peeti osa mõisa karjast. Karjamõisad olid Lõhavere mõisal Udu ja Väljaotsa, Olustvere mõisal Karjamõisa ja Kure, Sürgavere mõisal Võistre, Taevere mõisal Kassi, Julga ja Valula, Vastemõisal Ilbaku, Kaansoo ja Rääka.

Vanemad teated Aimla mõisa kohta pärinevad orduajast, mil ordumeister Wilhelm von Fürstenberg pantis selle Vana- Võidu mõisa omanikule J. Wrangelile. 1792. aastal ostis Aimla mõisa Olustvere mõisaomanik Hans Heinrich Fersen. Navesti Neuwaiss. Sellenimelist küla on esimest korda mainitud 1599 Nawosth, mil Navesti mõis kuulus Pärsti mõisa juurde. 1622. a. kinkis kuningas Gustav Adolf mõisa vendadele Engelhardtidele ja selle perekonna käes oli mõis 1783. aastani. 1843. aastast oli mõis parun Theodor Hoyningen-Hueni käes. Sama perekonna kätte see jäigi.

Taevere läänivalduste alguseks peetakse aastat 1628. Mõis käis käest kätte. Lõpuks oli Taevere LIPHARDTIDE põlisrendimõis, seda kuni Eesti maareformini. Änge-Enge mõis eraldati 1783. aastal Vana-Võidust. Omanikud olid IIR JAAN ja pärijad. Olustvere, Lahmuse, Lõhavere, Sürgavere ja Jaska mõisahooneid on säilinud tänapäevani. 

1819. aastal võeti Liivimaa kubermangus Põhja-Eesti nimetuseks oli Eestimaa kubermang, Lõuna-Eesti koos Põhja-Eestiga oli Liivimaa kubermang vastu talurahvaseadus. Talupoeg sai isiklikult vabaks. Ta oli pärisorjusest prii, aga maa kuulus mõisnikule. Talupoeg sõlmis rendilepingu ja tasus maa kasutamise eest teoorjusega. Muud ametit ei saanud talupoeg pidada, sest mujale asumine oli keelatud.

Teoorjuse koorem muutus aina raskemaks. Mõisa majapidamise suurenemisega suurendati ka talurahva teokoormat. Palju aega kulus mõisapõllul ja talude maad jäid hooletusse.

1849. a. anti Liivimaal ja 1856. a. Eestimaal välja uus talurahvaseadus. Mõisnik jäi küll maaomanikuks, kuid talupoegadel avanes võimalus talumaa päriseks osta. Talude müük algas Sürgaveres 1865., Lahmusel ja Ängis 1873., Lõhaveres 1876. ja Vastemõisas 1873. a. Vahepeal oli korraldatud ka talurahva omavalitsust. Iga mõisa talupojad moodustasid kogukonna ehk valla. Valla eesotsa valiti Liivimaa valdades talupoegade hulgast 2 vöörmundrit.

1866. a. võeti vastu vallaseadus. Vallal oli oma eelarve, mida ta ise kasutas. Maksud ja koormised jagati volikogu otsusega taludele laiali. Volikogu määratles ka kulutused. Nende hulka kuulusid vallamaja ja kooli, teede ja sildade korrashoiuks vajalikud kulud, palk kooliõpetajale, toetused vallavaestele. Valla eesotsas oli vallavanem, kes pidi jälgima, et kõikjal täidetaks seadusi ja vallas valitseks kord.